Nässu netipäevik

Ma lähen messile!

2012-02-16T12:40:00.005+02:00

Hei-hei, armsad sõbrad!

Ma ei ole muidugi nüüd pikalt-pikalt midagi kirjutanud ja saan aru, et olen teie ees suur võlglane... Aga teate- tööd on väga palju! Ah et mis tööd ma teen?
Ma olen nüüd täitsa ametlikult muuseumis tööl ja olen karu majas väga tähtis isik. Või noh vähemalt peaaegu sama tähtis kui Karu Lillekäpp, Postimehe Karu ja kõik teised, kelle kohta lugusid räägitakse. Kui ekskursioonigrupp meist mööda läheb, siis muuseumi giidid viitavad alati meie poole ja räägivad sellest, kuidas me oleme sündinud, kus elanud ja kuidas muuseumisse sattunud. Ma leian, et see on väga tore, sest võibolla mõni muuseumikülastaja ei oskagi muidu nende sadade karude hulgast looga karusid üles leida.
No ja selle töö pärast (ma pean ju kogu aeg kohal olema), ei olegi ma mahti saanud kirjutama tulla. Eks ma olin natuke elevil ka- esialgu oli mul ju lihtsalt väike kapp, kus olid minu asjad, aga nüüd olen ma lausa püsieks... püsiekspo... Noh püsinäitusel.

Täna võeti mind aga ajutiselt karude majast välja, sest ma saan sõita Tallinnasse turismimessile muuseumi esindama. Ma olen juba väga-väga põnevil, kas mõni minu vana sõber ka sinna messile tuleb. Nii et, sõbrad, kui te pole plaaninud minna Tartu Maratonile, siis tulge messile, saame Tartumaa boksis kokku. Ja minuga saab seal pilti ka teha :P

Elu karumajas!

2011-10-28T12:37:00.003+03:00

Heihoo, mu armsad sõbrad!

Lõpuks ongi täitunud minu ammune unistus: elada muuseumi karumajas. Panen kohe siia juurde ka uhke pildi, kus on näha minu sõbrad Lambavillakaru, Suur Paddington ja Väike Paddington ning Kompassiga Puhh.

Mis siin muud lisadagi kui et... olen õnnelik nagu põrsake poris. Tulge mulle külla! :)

Kohtumine jänestega ja unistus oma majast

2011-10-18T11:41:00.005+03:00

Tere taas,
septembrist on saanud oktoober ja siin Tartus on juba esimene öökülm ühe korra maa valgeks värvinud. No nii vähemalt öeldakse. Mulle jääb see värvimise asi natuke segaseks, et kas seda tehaks suure pintsli või värvikahuriga, aga valge see Tartu linn ja maa ühel ilusal hommikul oli küll. Pean vist otsima oma karbist üles käpikud ja salli, kindlasti tuleb varsti päris talv.

Eile kostsid minu karbikesse sahinad, et muuseumisse on palju uusi asju juurde tulnud ja ma käisin täna nendega tutvumas. Võin käppa südamele pannes tunnistada, et ma polegi vist iial nii palju jäneseid korraga näinud kui täna. Muuseumisse oli annetatud üks vahva jäneste kogu, mida oli kohe mitu suurt kotitäit. Käisin ja vaatasin oma silmaga: neid oli roosasid ja lillasid, pruune ja rohelisi, pehmeid ja kõvast materjalist, lamavaid ja seisvaid. Juuresolevatelt piltidelt saate näha, KUI palju neid ikkagi oli. Ühtlasi võite treenida oma silma ja proovida mind üles leida piltidelt :)

Kui jänesed vaadatud, vaatasin ka muidu uusi asju. Näiteks oli muuseumisse jõudnud üks imetore maja. Mina igatahes tahaksin küll sellises elada. Kõige toredam selle maja juures on see, et tal on rattad all! Mis võiks olla ühe rändurkaru jaoks parem, kui ratastel maja- lükkad aga selles suunas veerema, kuhu järgmine reis viib. Kardan siiski, et maja on vana ja auväärne ja varahoidja ei luba mul sellega linna peal rallida ning rõõmsalt trallida. Aga ehk saaksin endale selle maja eeskujul uue mudeli tellida... Näiteks väikese mootoriga.

Maja kõrval oli pakkidest välja võetud igasuguseid imelisi väikesi asju- mänguvoodi ja mängu-õmblusmasin. Üks ilus suur kapp ja toolid, koguni üks tibatilluke maja, milles elasid tinast valatud päkapikud. Imelisi asju on ikka lastele vanasti tehtud!

Minu suur lemmik lisaks ratastega majale oli aga see pildil olev mäng. Keegi oli vist kunagi prooviks teinud suure puualuse peale lauamängu joonised ja värvinud ka mõned täringud ja bussid liiklusmängu jaoks valmis. Aga millegipärast jäi see töö pooleli. Kes teab, mis vahele tuli.
Kas teie olete lapsepõlves mõne lauamängu ise valmis teinud? Kui olete, siis kirjutage mulle, tahaksin väga lugeda, millega te väikse karuna... näh...- lapsena ikka :), mängisite.

Sügis käes!

2011-09-21T13:44:00.005+03:00

No tere, armsad sõbrad!

Mõtlesite vist, et olen juba talveunne langenud ja imen fondiriiulil käppa? Aga ei! Hoopis olen mõtelnud ja raamatuid vaadanud ja aidanud muuseumis ühte ja teist teha. Viimati aitasin karusid pakkida karpidesse. Meil oli siin nimelt suur KARUDE MAJA ÜMBEREHITUS. See oli üks hirmus põnev ja tähtis asi- kogu muuseumi karumaja tõsteti tühjaks, pesti puhtaks, kõik karud pandi seina äärde või karpide peale või nukumajade kõrvale istuma ja öeldi: nüüd läheb natuke aega.

Kõik karud ootasid kannatlikult lausa mitmeid-mitmeid tunde. Ja siis juhtus tõeline ime: keset muuseumi karude maja põrandat kasvas mets.

Ilus küngas koos pohlade ja jõhvikate ja väikeste seenemugulatega. Ja sinna ilmus piknikulina koos maitsvate söökidega. Ja juba oli märgata mesimummide suminat. Ja siis hakkasid karud sisse kolima. Ikka suured julgelt ees ja väiksemad nende kannul. Osad istusid mättale, osad mätta serva alla.

Mõned võtsid endale seenekorvid käpa ligi, mõned istusid otse marjamättale.
Kõige viimase asjana kasvas karude majja üks võimas puu. Ja puu sees on üks igavene vahva piiluauk, kust vahel vaatab üks vallatu orav välja. Mina igatahes olen teda juba mitu korda kohanud. Minu meelest on kõik see, mis juhtus, täielik võlutrikk. Aga mis peamine- karudele see kõik väga meeldib!

Ma pean nüüd lippama jälle Helenale appi, sest fondis on praegu palju tööd- uued näitused on ettevalmistamisel ja teate mis... Ma arvan, et sellest va talveunest ei tule küll midagi välja- las see jääb ikka metsakarudele! :)

Ja veel...

2011-07-12T17:23:00.005+03:00

Ei no kujutage nüüd ette, ma olen jälle näitusel!
Kuna ma olen reisist veel natuke väsinud, ütles kunstnik Mare, et ma võin seismise asemel natuke istuda ja oma ilusa autoga reisimise kaelapadja ka toeks võtta, et oleks mugavam. Nüüd on mul tõesti hästi mõnus olemine.
Lisaks on minu vitriini juures väljas mõned hästi vahvad pildid sellest, mida ma Saksamaa reisul nägin.
***
Enne jäin jutustamisega pooleli sealmaal, et me käisime igasuguseid põnevaid asju vaatamas Neanderthali muuseumis: seda, kuidas inimene arenes ja kuidas väljakaevamisi teha.
Aga lisaks sellele nägin ma nii mõndagi põnevat!
Näiteks ühel ilusal laupäevahommikul ronisime koos Triinu ja Margega Kölnis SUURE kiriku torni. Kohe päris tippu. Kui ma sealt alla vaatasin, olid kõik inimesed väikesed nagu mängukarud. Isegi pigem nagu mängujänesed.

Ja kui ma üles torni tipu poole vaatasin, oli kõik nagu imeilus pitsmuster.

Kõige hirmsam asi minu jaoks oli see, kui kirikukellad hakkasid lööma. Nagu te ehk teate, on mängukarudel väga hea kuulmine. Me kuuleme isegi mänguasjade omavahelist sosinat. Nii et kujutage nüüd ette, kui hiigelsuur kell kõrva ääres äkki PÕMMM! teeb. See tegi mu hulgaks ajaks oimetuks ja osa teed torni istusin ma Marge käekotis shokolaaditahvli kõrval ja kogusin julgust ning jõudu.

Kui oli aeg linnas ringi vaadata, siis olin ma ikka veel natuke kellalöögist oimetu ja peene prantsuskeelse sildiga poe juures poseerides jäi koguni üks kõrv pildist sootuks välja! Vaat mida võib teha üks suur kell!

Kõige ilusam koht, kus ma reisi jooksul käisin, oli Jaapani aed. Ei- me ei sõitnud selleks Jaapanisse, et aeda näha. Me sõitsime hoopis rongiga peaaegu et lennujaama ja ühes suure pargi sees oligi see väike Jaapani aed ning aias ilus rohelise veega tiik, milles ujusid punased kalad ja me istusime kohe hulk aega pingil ja vaatasime lihtsalt kala ujumist. Ma arvan, et Jaapanis on palju-palju selliseid ilusaid kohti. Küll võib neil tore olla pargis käia.

Suure pargi teises servas oli Aqua-Zoo. Selline nagu miniloomaaed ja loodusloo muuseum korraga, kus saab vaadata akvaariumites ringiujuvaid loomi ja linde.

Ma vaatasin pingviine ja krokodille ja kalu ja konni ja dinosauruse kolpa ka. Krokodillid tundusid mulle jubedad. Muuseumitöötaja rääkis meile, et midagi ei tohi lasta üle serva kukkuda, muidu krokodill sööb selle mahakukkunud asja kohe ära. Seepärast ei tohtinud näiteks päikeseprille pähe unustada. Et kui kukuvad, siis on krokodillil nende söömisest pärast kõhuvalu.
Hakkasin päris kartma, et mis siis küll saab, kui ma libastun ja kukun üle serva...

Sauruse kolp oli selle poolest hoopis toredam, et hambad olid küll suured, aga saurus oli juba 67 miljonit aastat tagasi ära surnud ja ei krabanud enam kellestki kinni. Seisin julgelt ja lasin end pildistada.

Minu kõige suuremad lemmikud olid suured valged kalad, kelle nimi on latimeeria. Kõlab kuidagi hästi peenelt ja teaduslikult, kas pole?!

Nii et sellised lood siis. Nägin palju uusi asju, õppisin selgeks nii mõnegi uue sõna ja olen ikka rõõmus ja rännuhimuline. Kui tulete mulle muuseumisse külla, võin teile oma reisist jutustada! :)

Reisimine on tegelikult raske

2011-07-12T11:53:00.012+03:00

Oijah, kus ma nüüd alles nägin ja tegin. Istusin eile õhtul muuseumis laua peal, külastatud muuseumide piletid käpa vahel ja mõtlesin ja mõtlesin...ja meenutasin... kuniks magama jäin :) Reisimine on tõesti väsitav, isegi kui sa oled väike mängukaru, kes ei pea ise kõndima, vaid võib reisida käekotis. Aga seda ma teile ütlen, et kõige väsitavam oli ikkagi see Kölni kirikutorni ronimine!

Ei teagi, kust otsast nüüd alustada ja mida rääkida, aga kõige rohkem räägivad kindlasti pildid.
Niisiis: mida tegin ja nägin Düsseldorfis ja Kölnis ja ühe naljaka nimega kohas, mis oli nagu saar, aga tegelikult ei olnud ka - Insel Hombroich. Insel tähendab saart, aga meie läksime hoopis metsa. Arvan, et see on natuke nagu Eesti nimedega, et on Kärevere ja Särevere ja Saare, aga ei mingit verd ega saari. Lihtsalt sellised naljakad nimed.

Minu esimene uhke elamus Saksamaal oli püüda kinni ninasarvik. Nagu näete, olen ma ta täielikult alistanud! Selline ilus loom lamab Düsseldorfis Kunstimuuseumi ees ja ma sain temaga kenasti jutuotsale, nagu öeldakse :)

Minu teine uhke elamus oli vahvel maasikate ja kuhja jäätisega. See oli NII ILUS, et ma ei raatsinud kuidagi kahvlit sinna sisse lüüa, aina imetlesin ja imetlesin. Lõpuks aitasid Marge ja Triin mul selle kuhja ära süüa.

Kõige rohkem meeldis mulle reisil see, et ma sain juurde palju uusi sõpru. Siinsetel piltidel näete Reimot ja Silverit, aga kohtusin ka Kaira ja Üllega. Lisaks sain konverentsil (eks ole peen sõna!) tuttavaks paljude erinevate riikide kunstimuuseumide inimestega. Ootan lootusrikkalt, et nad saadavad mulle kutse mõnel ägedal näitusel osaleda! Kõige meelsamini tahaksin minna Ameerikasse. Arvan, et seal on kindlasti väga huvitavaid mängukarude näitusi või muuseume, mida külastada.

Konverentsil olid kõigil kaelas sildid, et kes nad on ja mis muuseumis nad töötavad. Minule tegi sildi Reimo, et kõik teaksid, kes ma olen. Silt muutis mu kohe hästi popiks karuks- kõik tahtsid mind ja minu ilusat roosat silti pildistada. Mul ei olnud selle vastu muidugi midagi, ma olen pildistamisega harjunud.

Konverentsil istusid kõik enamasti laua taga, et oleks mugav kirjutada. Mina istusin laua peal, kuna mu käpad ei ulatunud muidu laua servani. Väga madalad toolid olid seal konverentsil, pean ma siinkohal mainima. Konverentsil räägiti palju muuseumidest ja kunstist ja natuke ka jalgpallist. Üks ettekanne oli prantsuse keeles. See põrises nii ilusti minu kõrvas nagu maamesilane ja ma jäin natukeseks tukastama. Unes nägin prantsuse mesilasi, kes kleepisid meepotile sildikesi "Le Nässu".

Nagu juba öeldud, oli meil tegemist ja käimist palju. Lisaks konverentsile, mis toimus kunstimuuseumis, külastasime Neanderthali muuseumi. Seal sai ise väljakaevamistel osaleda, vaadata igasuguseid põnevad vahakujusid ja kolpasid ja käia metsas matkarajal. Matkarajale oli pandud vahvaid skulptuure, kõige lahedam oli see, mida pildil näete. Meie Triinuga täiendasime rida. Kui algselt oli skulptuur teemal "Ahvist saab inimene", siis nüüd on hoopis kunstiteos pealkirjaga "Mängukarust saab muuseumitöötaja". Vahva, eks.

Aga nüüd ma lippan meie kunstnikule appi näitust tegema. Pärast toksin veel natuke siin, niikaua imetlege mu pilte!

Duesseldorf

2011-07-06T15:40:00.002+03:00

Tere,

olen elu ja tervisega Dusseldorfis aga nagu te isegi naete, on elu siin hoopis teistsugune, isegi tappidega tahti ei ole ja isegi praegu siin oma paksude kappadega toksides imestan, et komasid ikka jagub ;p

Joudsime eile kenasti kohale ja seadsime end hotelli sisse. Mulle meeldisid kohe esimesel pilgul koige rohkem hotelli padjad, sest need olid KOLMNURKSED. Kui ma lahemalt vaatama hakkasin, selgus, et need olid niimoodi peenelt kokku volditud, et kulastajatele muljet avaldada.

Esimesel paeval kaisime Dusseldorfi linna ja Hofgarteni nimelise pargiga tutvumas. Kahjuks seal uhtegi karu ei ela, kull on seal aga luiged, pardid ja naljakad roheliste varvastega linnud, kelle nime ma ei tea. Tana hommikul selgus, et pargis elavad ka janesed ja need olid eriti vahvad. Kiired nagu tuul ja kui neid pildistada, siis jaabki ainult tuul pildile.

Konverents on vaga huvitav, mina olen ainuke mangukaru, kes siin osaleb. Hommikul nagin vaga huvitavat unenagu uhest vaga suurest meepotist ja vaga vaikesest naljsest karust. Arvan, et see on eelaimus...

Nuud lahen ja tukun natuke veel, ehk naidatakse unes, kus see meepott asub. Ma olen teinud ka palju toredaid pilte, aga neid naete siis, kui ma reisilt tagasi tulen.

Tsauki praegu!

Reisile, juhhei!

2011-07-04T12:21:00.002+03:00

Tahtsin veel korraks siia hõigata, et nüüd ma siis lähen. Kohver on pakitud, müslibatoonid on kohvri küljesahtlis, Düsseldorfi kaart on pähe õpitud ja konverentsi kava on kõik kenasti ühes mapis. Olen väga põnevil, et kas veel mõni mängukaru võtab sellest üritusest osa!
Võibolla saan mõne uue välismaise karuga tuttavaks ja saan talle koguni külla minna?!

Ma ei tea, kas meie hotellis on internet. Kui on, siis proovin teile siia ikka endast märku anda, aga kui pole, siis kirjutan oma muljeid juba uuel nädalal.
Seniks soovin teile ilusat suve, armsad sõbrad!

Kohtumine teadusega

2011-06-30T12:55:00.008+03:00

Tere-tere, mu sõbrad,

täna ma võtsin ennast kokku ja püüdsin natuke ka millegi muu peale mõelda, kui ainult oma reisile.
Juba ammu sai lubatud, et hakkan majas ringi käima ja vaatama, mis ameteid muuseumis on. Kuna majandusjuhil on kogu aeg nii palju tegemist, et tal pole aega ühele väikesele karule seletada, KUIDAS õigupoolest majandust juhitakse, võtsin ma ette hoopis TEADURI.
Ah et miks? Mulle tundus see hiiglama põnev, et mänguasjamuuseumis tehakse teadust. Olen vahel telekast näinud, et teadusemehed oskavad rääkida sellest, kuidas karud on maailma tekkinud ja kuidas nad on arenenud ja kuidas palju-palju aastaid tagasi (ma arvan, et ma ei tea nii palju numbreid, kui ammu see oli...) oli üks liik, kes ei olnud ei hunt ega karu, aga sealt said karud alguse...
No ühesõnaga, nüüd ma kaldusin teemast kõrvale. Muuseumites töötavad teadurid ja meie muuseumis ka. Mina läksin muuseumi teaduri Marilini juurde, et teada saada, mida ta teeb.

Marilin oligi parasjagu uue tööga algust teinud- meile saadeti muuseumisse Brüsselist terve suur ümbrikutäis postkaarte Brüsseli mänguasjamuuseumi mänguasjadega ja Marilin lubas neile kõigile numbrid külge panna. Algul mõtlesin, et äkki ta teeb kaardile augu nurka ja paneb väikese sildi, aga Marilin hoopis...

...laotas kõik kaardid lauale ja näitas neid mulle ükshaaval. Kaarte oli karudega ja mängurongidega ja nukkudega ja mõne kaardi peal olid maalid. Nende kohta ütles Marilin, et neid pole vaja nummerdada, kuna nende peal pole mänguasju. Ja et kui ma tahan mõnele sõbrale postkaarti saata, siis ma võin need endale võtta. Ma pean nüüd mõtlema, kas ma tean mõne oma hea sõbra postiaadressi.

Peale kaartide mulle näitamist mõõtis Marilin kaardi suurust hoolikalt joonlauaga ning kirjutas arvutisse kõik üles. Et see kaart on tulnud Brüsselist ja et see on värviline ja et on pildistatud mänguasju ja need asjad asuvad Brüsseli mänguasjamuuseumis. Mulle ütles Marilin, et kui keegi kunagi tahab mõnda sellist kaarti muuseumist üles leida, siis arvuti annab vihje, kus kaart asub. Näiteks, kui ma tahan tulevikus leida Brüsseli mängukarudega kaarti, siis Marilin või Helena aitavad mul arvuti abil seda kaarti õigest karbist leida.

Selleks, et aga leida vajalik kaart, peabki kaardil olema number. See on natuke nagu tema nimi. Siin pildil ongi näha, et Marilin on kirjutanud kaardi numbriks TMMM (see tähendab Tartu Mänguasjamuuseum) PK (see tähendab pildikogu) 1734.1. Uhke, kas pole?!
Ma õppisin selgeks, et see suur number tähendab kogu komplekti numbrit, ehk siis ülanumbrit. Ja see, mis on peale punkti, on alanumber. Jälle targem!

Aga et siis need karbid, kus kõik asjad asuvad.
Karpe oli Marilinil tõesti palju. Mõned olid väikesed karbid ja mõned olid suured karbid. Osade karpide sisuga töö käis ja osadega oli juba lõppenud. Mõnele karbile olid värvilised lisasildid peale pandud, et teaks, mis juba tehtud ja mis alles ootamas. Osad karbid olid laua peal ja osad kapis.

Pildikogu suured karbid asusid justnimelt kapis ja ma sain oma uudishimuliku nina ühte neist karpidest sisse pista. Kõige peal olid kaardid Uus-Meremaalt. Need kaardid oli muuseumile toonud meie sõber Tiia, kes seal reisimas käis. Ma tahaksin ka väga nii kaugele reisida. Järgmine kord proovin end kaasa kaubelda. :)

Küsisin veel Marilinilt, et mida ta siis teeb, kui kõikidele postkaartidele ja fotodele on numbrid peale kirjutatud? Sain teada, et muuseumi teadur kirjutab veel mänguasjade kohta artikleid ja koostab näituste jaoks tekste ja hoiab korras muuseumi väikest raamatukogu. Kõige rohkem pakkus mulle huvi see, et Marilin kirjutab näitusetekste.

Ma arvan, et kui ma Düsseldorfist tagasi tulen, siis ma poen jälle oma väikesesse näitusekappi ja ehk siis Marilin kirjutab minu kohta ka ühe uhke teadusliku teksti... Kui ma ilusti palun. :) Seal jutus võiks olla natuke karude ajaloost ja minu sünniloost ja siis ka ehk sellest, kas varem on karud niimoodi rännanud. Ja kas on veel maailmas karusid, kes blogi peavad...
Oh, need mõtted on kõik nii vahvad, et anna või terve raamat välja!

Aitäh, Marilin! Väga huvitav oli sinuga postkaarte vaadata!

Pakin reisikotti

2011-06-27T16:16:00.005+03:00

Tere sõbrad!
Alustuseks ma tahaksin öelda, et NÜÜD MA TEAN, mis tunne on elada muuseumis ja olla päris tõeline muuseumi eksp... ekspooon.. eksopn. No see... eksponaat. Meil nimelt vahetati enne jaanipühasid näitust ja minu kappi pandi peened kunstnikunukud, mis on meie majja tulnud Lätist, Leedust ja Venemaalt. Mind aga pandi natukeseks karpi. Öeldi veel, et ma olen nii palju ühe koha peal seisnud, et väike puhkus kulub lausa marjaks ära.
See on üks naljakas ütlemine, eksole! Marju ei antud mulle puhkusele ju üldsegi mitte kaasa :)

Mind pandi hoopis ühte hästi suurde karpi (koos kõigi minu asjadega) ja Helena viis mu fondi. Ja siis ma magasin seal kohe mitu-mitu päeva järjest, kuniks täna tulid Marge ja Helena koos ja ütlesid, et nüüd küll aitab magamisest. Mulle on leitud uus töö: ma pean hakkama Marget ja Triinu reisi peal aitama. Me sõidame nimelt koos Düsseldorfi ja lisatud foto peal te näetegi, kuidas ma reisiks ettevalmistusi teen. Alustuseks ma uurin natuke Düsseldorfi kaarti. Natuke surfasin Margega koos netis ka ja saime teada, et võiksime minna mitmesse ilusasse parki jalutama, aga kindlasti oleks vahva käia ka nukuteatris ja Aqua-Zoos. Mina tahaksin minna aiakunsti muuseumisse. Põhilise aja veedame aga muuseumide koverentsil. Ma arvan, et see on umbes nagu seminaril käimine ja seda ma ju juba oskan!

Aga nüüd ma lähen jälle oma toimetuste juurde. Vaatan natuke seda kaarti veel lähemalt ja siis küsin endale muuseumi raamatukogust ühe hea sõnastiku. Vaja ju mõned sõnad saksa keelt ka selgeks õppida enne reisile minekut!
Tsau ma juba oskan öelda teile:
Tschüß! (see viimane täht näeb natuke imelik välja, aga Marge juba õpetas mulle, et see krõka tähendab kahte ess tähte lihtsalt ja hääldada tuleb seda sõna tshüüss).

Edasi läände!

2011-06-06T10:41:00.009+03:00

...
Kui uus ehe küljes, suundusime bussile, et sõita Pärnusse. Bussis oli Ko-Hu-Ta-Valt palav ja päris palju inimesi. Mõtlesin, et kui need nüüd kõik Kaie sünnipäevale sõidavad, siis peame vist küll pidu mere ääres. Aga osad läksid hoopis varem maha kui meie ja mõned uued tulid peale ka ja keegi ei küsinud bussijuhilt, et kas teate, kuidas Kaie juurde saab. Kohale jõudsime hilja ja ma olin päris väsinud. Olin ju juba enne terve päeva vitriinis seisnud ja mitmesajale lapsele silma pilgutanud. Ega see pole ka lihtne töö. Niisiis läksingi peaaegu kohe magama, sest pidu pidi peetama alles ülejärgmisel päeval.

Laupäeval käisime Pärnu linna peal jalutamas ja Supelsakste nimelises kohvikus kooki söömas. On see vast üks kena koht! Eriliselt meeldis mulle väike veranda, mille üks sein oli üleni värviliste piltidega kaetud. Vaadake, kuidas see kõik minu ruuduliste pükstega kokku sobib!

Supelsakstes istudes nägime ühte varest, kelle kohta algul arvasime, et ehk tal on kuumusest halb. Istus teine katusel, tiivad laiali ja nokk ka täitsa pärani lahti. Aga üks hetk saime aru, et talle vist hoopis meeldib päike! Küll ta keeras end ühte ja teistpidi ja soputas oma läikivat kasukat! Lõpuks kohendas nokaga tiivasuled korda ja lendas minema. Pärnus võtavad kõik päikesevanne, isegi varesed :P

Mina proovisin päikesevanne alustuseks võtta muru peal. No täitsa mõnus oli. Muru lõhnas hästi ja pargis oli hea puhas lebada. Aga Kaie arvas, et murul lebamine pole ikka päris see... Tuleks minna randa ja nuusutada meretuult ja lebada liival. No mõeldud tehtud - läksimegi randa!

Mere ääres oli Suur Tuul ja purjekad sõitsid merel. Seda ma ei saanud aru, kas oli võistlus või sõitsid nad lihtsalt oma rõõmuks, aga ilus oli see küll. Vaatasin ette ja taha ja merele ja maale ja ei jõudnud kuidagi ära imestada, kui palju rahvast igal pool ringi käis.
Mina olin aga ju päevitama tulnud, mitte ringi vahtima! Mul oli kogu aeg meeles, et muuseumi kassapidaja Küllike ütles mulle enne reisi: "Noh, Nässu! Kui tagasi tuled, oled kindlasti pruun!" Aga mina ei läinud kuidagi pruunimaks, lebasin ma kaua lebasin. Aga teate mis! See mererannas olev liiv, mille peal ma lamasin, oli täpselt sama värvi nagu mina ise. Ma olen liivakarva karu! Las pruunid olla metsakarud.

Mere äärest koju vantsides nägime veel ühte karu. Mere Karu. :D Ma tegin temaga koos pilti.

Pühapäevasest Kaie sünnipäevast mul pilte ei ole, sest kellelgi ei olnud aega pilti teha. Aga seda ma võin teile küll öelda, et pidu oli uhke ja külalised olid igati toredad. Kõige toredam oli minu uus sõbranna - väike Lume. (Kas olete kunagi varem nii ilusat nime kuulnud?). Lume mängis minuga ja tantsis minuga ja mängis meile kõigile suupilli. Minu meelest mängis ta täitsa nagu proff ja Lume ema ütles, et see on vist omalooming...
Lume rääkis meile, et tal on kodus onn ja ta ehitas selle ise. Ja onn on nii uhke, et seal on isegi kraanikauss ja käterätt! Vaat sellises onnis tahaks küll ise ka käia. Kui mind veel kunagi reisule kaasa võetakse, palun, et me läheksime ka Lumele külla seda onni vaatama!

Kaalumas ja ehtimas

2011-06-06T10:04:00.007+03:00

Tere jälle,

mul on teile hiiglama palju rääkida, nii et võibolla võtan kirjutamise ette koguni mitmes osas.
Ja no pilte sai ka nädalavahetusel kõvasti tehtud, need proovin ka kohe kõik välja laduda. Ah et mis ma siin jälle kirjutan? Ma nimelt käisin Pärnus päevitamas ja Kaie sünnipäeval. Ja see kõik oli igavesti vahva!
Kõik algas tegelikult juba reedel, kui ma kutse sain. Maalisin oma vitriini sildi, et lähen Pärnusse päevitama (juhul kui keegi mind taga otsib) ja võtsin soojad sussid jalast ära, et neid mitte Pärnu liivasesse randa ära kaotada.
Alustuseks käisin aga Tartus väikesel retkel. Lugu on nimelt selline, et karudel ei ole perearste nagu on inimestel. Mina aga tahtsin juba ammu teada, kui palju üks korralik rändurkaru kaalub. Kõige lähem koht karusid kaaluda asus Tartu kesklinnas kullasseppade juures. Jaa-jaa, mis te naerate- neil on ju kõige täpsemad kaalud!

Seniks, kuni kaal hõivatud oli, vaatasin tagatoas ringi ja küll seal oli aga kraami! Igasuguseid tööriistu, suuri ja väikeseid killukesi ja ribakesi, vidinaid ja pudinaid. See kõik oli hiiglama põnev. Võibolla et kõige põnevam oli... Oot-oot- kõigepealt kaalumine!

Ma pidin end hästi väikeseks kokku voltima, et kaalukappi ära mahtuda. Ja selga ega käppa ei võinud ka seina vastu toetada, muidu oleks kohe vale kaal tulnud. Peale kolmekordset pingutust oligi teada ühe korraliku karu kaal: 181 koma 72 grammi. Mulle tundub igati tubli tulemus! Külve, kes mind seal poes aitas kaalumise juures, arvas, et kindlasti on mul mingi varandus kõhus, et ma nii palju kaalun. Ja küsis kavala näoga, et ega see juhuslikult mõni vana kuldmünt pole? :D

Kui kaalumine edukalt selja taga, vaatasin veel kullasseppade töömail ringi. Minu lemmik ja ühtlasi ka kõige põnevam asi, millest ma enne juba tahtsin kirjutada, oli see HIIGLAMA SUUR muhk ühel töölaual. Küll ma vaatasin seda ühelt ja teiselt pool ja mõtlesin juba, et kullassepad ja hõbesepad teevad raudrüüsid ja see on üks vana rüütli müts, aga siis selgus, et see on hoopis ehe ja sellist imeasja kannavad setud oma ilusate rahvariiete juures!
Mulle tundus, et see on üks ilusamaid ehteid, mida võiks keegi endale soovida. Ja teate mis! Ime juhtus ja mina sain ka endale väikese-väikese sõle, mida rinnas kanda pidulikelt puhkudel. Me vaatasime seal kullasseppade juures veel natuke ringi ja seal ühes riiulis oli just üks väikese karu mõõtu sõlg ja ma sain selle omale!
Vaadake nüüd, kui uhke see kõik on!

Varahoidja vara polegi kuld!

2011-06-03T16:09:00.012+03:00

Ohjeerum-jeerum, mis ma täna teada sain!
Ma ju kogu aeg arvasin, et muuseumi varahoidja hoiab varandust. Et kuskil on suuuuuuur kelder, milles kullakotid ja kalliskivid ja suur kägisev uks käib raske vanaaegse võtmega kinni ja nüüd siis tuli välja, et ma olen kõigest valesti aru saanud.

Käisin täna piilumas, mida varahoidja teeb ja teate: ta vaatas oma laua peal mingeid kribalaid, mis ei näinud kohe üldse kuldsed välja. Minu meelest ka mitte hõbedased. Tuli välja, et varahoidja Helena hoiab hoopis korras muuseumi asju- kõiki mänguasju ja muid muuseumi kogusse kuuluvaid asju. Ja kirjeldab neid ja vajadusel puhastab. Ja aitab kunstnikul näitust teha. Parasjagu tehtigi näitust PISIASJADEST. Sellepärast olid Helena laua peal igasugused veidrad vidinad, mida ma uurisin kohe hästi lähedalt.

Seal olid justkui kellegi kingad ja mingid suled ja kellegi hari ja üks põnev nukk, kes kõikus ja Helena kutsus seda jonnipunniks. Ühe karbi sees oli katkine nukk ja see tundus hästi vana olevat. Tal olid jalad katki läinud ja ma täpselt ei tea, kas seda nukku üldse saabki näitusele panna, kui ta püsti ei seisa :(
Aga võibolla talle antakse mingi tugi. Mulle ju anti ka, sest mitu tundi järjest on ikka päris raske püsti seista oma vitriinis!

Sain veel teada, et varahoidjal ikkagi on fondi võtmed (aga need ei ole suured ja vanaaegsed). Fond tähendab ühte ruumi, kus on hästi palju selliseid karpe, nagu see katkise nukuga karp, mida ma foto peal uudistan. Iga karbi peal on silt ja sildi peale on kirjutatud, mis on karbi sees.

Helena töö on karpide peale õiged sildid teha ja vajadusel aidata näiteks kunstnikul vajalikku karu üles leida.
Kõikidest nendest karpidest ja siltidest hakkas mu pea kaunikesti ringi käima ja siis ma käisin vaatamas, kuidas ikkagi näitust tehakse. See ajas mu pea veel rohkem ringi käima. Ma õige näitan teile, millised asjad pisiasjade näitusele lähevad.

Näitusele olid välja valitud pisikesed portselan-elevandid ja väikesed karvased karud, kummist neegripoisid ja plastmassist kaelkirjakud.

Mulle meeldisid väga värvilised ja sillerdavad kirikud, mis pildi peal koos minu ilusate pükstega väga edevad välja näevad! Need pidavat olema Poola jõulusõimed. Praegu pole küll jõulud, aga huvitav oli selliseid asju vaadata küll!

Järgmisel nädalal ma uurin selle majandusjuhi ameti kohta. Kas ta ikka juhib üldse majandust?

Pahupidi päev

2011-05-29T08:41:00.003+03:00

Eile tuli muuseumi kunstnik minu vitriini juurde ja uuris, et kas see on kunstiline taotlus, et mu seljakott on tagurpidi seljas. Et meil ju sünnipäev tulemas ja kõik peaksid viksid ja viisakad välja nägema. Ehmatasin koledal kombel, et no nüüd ma olen midagi hirmus valesti teinud! Hakkasin siis vaatama ja kujutage ette- see va kott oligi puha tagurpidi, nööbiga pool allapidi! :D
Hea, et nööp oli kõvasti kinni ja mu kallisasjad polnud välja kukkunud.
Muuseumi kunstnik naeris minu ehmatuse peale ja arvas, et ju ma reisilt tulles olin nii väsinud, et ei taibanud kotirihmasid korralikult sättida. Jõudsin ju klassiekskursioonilt tagasi vahetult enne muuseumi avamist ja ei olnudki päris korralikult välja puhanud.
Peaksin laskma vist oma kotile igaks juhuks ühe luku ka panna, siis võin kanda kotti kasvõi külje peal!

Nässu klassiekskursioon

2011-05-25T23:34:00.014+03:00

Hei, sõbrad!

Kus mul oli nüüd alles seiklus ... Et alustada algusest, siis üleeile õhtul tuli mulle mänguasjamuuseumisse ootamatult külla rändurkaru Mõmmi. Saime tuttavaks ja rääkisime juttu ja siis tegi Mõmmi mulle ettepaneku tulla klassiekskursioonile. Oo, muidugi tahtsin ma nii põnevat asja kogeda ja olin kohe nõus minema. Kuna klassiekskursioon pidi algama vara hommikul, siis läksime kõigepealt Mõmmi juurde koju. Olin nii ähmi täis, et unustasin kõik oma asjad muuseumisse, läksin niisama kodupükste ja susside väel.

Siin pildil oleme Mõmmiga tema kodu diivanil ja teeme juttu maailmast ja asjadest. Elevandid on pärit Mõmmi reisist Indiasse.

Ekskursiooni hommikul ärgates selgus, et õues sajab vihma. Mõmmi pakkus mulle oma kampsunit ja nii me teele asusime. Alguses läksime natuke jala ja siis jõudsime ühte kohta, kus oli hästi palju lapsi ja üks suur buss. Enne bussi peale minekut sain teada, et tegemist on 3A klassi ekskursiooniga ja et me sõidame Kohtla kaevanduspark-muuseumisse ja Rakvere linnusesse.

Nii me teele asusime. Bussis oli mul alguses suur uni, aga siis me hakkasime lastega mängima. Seal oli nii palju toredaid lapsi. Sain tuttavaks Elisabethiga, kellest saab vist näitleja. Ta õpetas mulle igasugu vigureid ja naljakaid trikke. Siis olid seal tõsine Mia Lota, särtsakas Liisa, lahke Johanna ja ühed poisid, kes oskasid inglise keelt rääkida. Ja veel palju-palju hästi vahvaid ja rõõmsaid tüdrukuid ja poisse.

Sellel pildil teemegi koos Elisabethiga trikke.

Kohtla kaevanduspargis oli päris külm ja tuuline, aga Mõmmi sõber Trinity tegi ettepaneku, et me mõlemad poeme tema kotti sooja, nii et ainult pead välja jäävad. Olime kohe nõus ja ausalt öeldes, kui me seal maa all kaevanduses ringi kondasime, siis oli ikka hea ja kindel Mõmmi külge enda vastas tunda. Maa all oli ju ainult 8 kraadi sooja ja laest rippusid stalak..., noh, need purikad, mis sellistes kohtades tekivad. Siis me nägime igasugu mürisevaid masinaid ja ma sain endale suveniiriks tüki põlevkivi. See on selline kivi, mis põleb. Sellega saab isegi ahju kütta! Maa all oli rong, millega vanasti kaevureid veeti ja nüüd saime meie ka sellega sõita. Oh, see oli vahva, mõned tüdrukud arvasid, et nemad tahaksidki sinna tööle jääda ja kogu aeg selle rongiga sõita. Poisid aga laulsid mingit toredat laulu, mis kõlas umbes nii: "Tuulesuund on Nord, nüüd on meie kord - hernesuppi süüa, kuni lõpuni!".
Lõpuks pakutigi meile kaevurilõunat - sõime vist Mõmmiga kahepeale terve kausitäie ära, see oli nii maitsev supp. Siis läksime tagasi bussi ja sõitsime Rakvere poole.

Rakvere linnuses jaotati meid kahte võistkonda. Meie Mõmmiga kuulusime Sõjalehmade leeri. Kui me vaenlasele peale tungisime (muidugi mängult), siis pidid kõik meie Sõjalehmad hüüdma kooris: "Ammuu!". Meie olime koos Mõmmiga jälle Trinity seljakotis, ninad väljas ja huilgasime kõva häälega "Ammuu" ja "Ammuu". Vastased kartsid mis kole. Siis õpetati meile, kuidas püssirohtu teha ja seejärel läksime sellistesse pimedatesse kohtadesse nagu Piinakamber ja Põrgu. No need olid ikka nii jubedad kohad, et mina hoidsin küll enamus aega silmi kinni.

Lõpuks läksime veel Rakvere tarva juurde pilti tegema. Siin pildil olen ma koos 3A õpetaja Merlega, ainult et tarvas on nii suur loom, et ei mahtunud pildile ära. Mul oli kogu aeg tunne, et ta on päris ja võib-olla teeb ka jämeda häälega "Ammuu", aga Mõmmi ütles, et ta on ainult kuju.
Tagasiteel Tartusse olime Mõmmiga nii väsinud, et lasime silma looja.

Kokkuvõttes võin öelda, et nii tore oli. Ma sain endale uue sõbra, tegin tutvust terve klassitäie lastega ja võin oma kaardile lisada kaks uut kohta. Nüüd aga olen nii väsinud, et lähen magama. Kuna ma kardan, et näen unes seda jubedat Põrgut, siis Trinity lubas mind kaissu võtta, et parem uni tuleks.

Teile ka ilusaid unenägusid, mu sõbrad!

Koolitatud karu

2011-05-23T17:06:00.012+03:00

Jajaa, te lugesite õigesti- ma olen kohe hästi koolitatud karu. Tänane hommik algas sellega, et varavalges, kui mul alles uni silmanurgas oli, tulid Marge, Annika ja Triin ja kutsusid mind kaasa praktilise muuseumiturunduse koolitusele. Ütlesin pikalt mõtlemata jah (sest see kõlas nagu reisimine) ning panin enda vitriini väikese sildi ka, et kui keegi mind otsib, siis teab, kus ma olen :)

Koolitusel oli päris palju rahvast ja kõik olid hästi tähtsad ja asjalikud, andsid allkirjad ühele paberile ja võtsid endale ka pabereid lugemiseks. Minu nime ei olnud nimekirjas, kuna mina olin natuke nagu jänesena sisse hiilinud. :) Mina võisin see-eest Marge paberite pakki piiluda ja kaasa mõelda. Paberile oli kirjutatud "kommunikatsioon" ja "presentatsioon" ja... no siis ma tegin tegelikult väikese uinaku ja ärkasin just selleks ajaks, kui oli aeg midagi põske pista.

Peale kohvi ja pirukaid hakati rääkima sellisest asjast, millest ma juba paremini aru sain- muuseumipoest. No ma olen nüüd juba umbes nädal aega saanud vaadata, kuidas lapsed ja suured muuseumis käivad ja mida nad seal teevad ja kuidas nad endale muuseumipileteid ja väikesi mälestusasju kaasa ostavad. Ja ma saan aru küll, et muuseumipood on üks üsna tähtis koht. Vahel, kui ma õhtul oma asju üle vaatan ja oma päevikut lehitsen, siis mulle tulevad need kohad kõik meelde, kus ma käinud olen ja see ongi see, mis on hästi tähtis- MÄLESTUSED! Väikesed ilusad ja värvilised muuseumipiletid ja kallid mererannakivid ja ilusad erinevate riikide mündid ja triibulise paberiga komm. Ja kõik need fotod, mis on minu päevikusse kleebitud.

Aga et siis see koolitumine ja targaks karuks saamine...
Väga huvitav oli vaadata, kuidas lektor Piret näitas oma muuseumi poe pilte. Mulle tundus, et seal ei müüda triibulise paberiga komme, aga ega ma ju täpselt ei tea ka, võibolla need olid just leti all!
Päris enne koolituse lõppu tundisin, et ma hakkan natuke ära väsima- ma ei ole ju harjunud nii pikalt kuulama, viimasel ajal olen rohkem seisev muuseumikaru olnud. Siis võttis Triin mu sülle ja lohutas, et varsti lähme muuseumisse tagasi. Ja Annika tegi mulle mitu korda pai ja ütles, et ma olen tegelikult päris-päris tubli olnud.

Annika töötab meil Teatri Kodus (seal, kus ma mehaanilist teatrit käisin vaatamas) ja temast on kohe aru saada, et tema südames elab teater. Hoidis mul kuklast kinni ja ütles, et siia tuleks väike rõngas õmmelda, et siis saaks paremini esineda.
See ajas mu natuke segadusse. Ma ei saanudki aru, kas Annika tahab mind näitlejaks kutsuda või pean ma kuskil koolitusel hakkama esinema.
Ma olen näinud, et sellel teatrimaja Karu Lillekäpal, kes etenduses mängib, on selline rõngas. Aga kas selle rõnga pani Annika või sünnivad teatrinukud kohe rõngaga, seda ma ei tea. Aga eks ma uurin selle tema käest veel üle, kui lähen etendusele või proovi vaatama.

Kui koolitus läbi sai, siis ma käisin lektor Piretile aitäh ütlemas ja minust tehti koos Piretiga pilti ka. See on siis nagu tunnistuse eest, et ma koolituse edukalt läbisin. :)

***
PS.
Ma kuulsin, et homme plaanitakse sõita aiandisse lilli tooma, sest nädala lõpus on muuseumi sünnipäev ja kogu muuseum ehitakse ära.
Pean küsima, et kas ma võiksin ka kaasa sõita. Minu meelest võiks karude majas (kuhu ma varsti elama lähen) üks ilus rododendron olla. No kuidas ma sinna ikka kingituseta lähen!? :D

PPS. Meil sadas täna vihma ja muru kasvas kohe veel pikemaks. Kuidas teil seal läheb, mu sõbrad?

Elan uues kohas!

2011-05-16T14:41:00.007+03:00

Tere-tere, armsad sõbrad!

Nagu te kõik juba teate, olen ma nüüd jõudnud Tartu mänguasjamuuseumisse, kuhu ma kavatsen kohe pikemaks ajaks elama jääda :)
Nüüd aga kõigest sellest, mis toimus möödunud laupäeval.

Teel Tartusse räägiti mulle, et ma pidavat kohtuma Karu Lillekäpaga. Õigemini räägiti VEELKORD, kuna seda juttu olin ma juba üsna mitu korda kuulnud ja tegelikult lõi isegi väike pabin sisse, kuna Karu Lillekäpp on ikkagi Kuulus Karu. Ja mine tea, ehk on uhke või upsakas ja ei vaata minusuguse pisikese ja algaja muuseumikaru peale hästi.
Muuseumis aga selgus, et Karu Lillekäpp on väga sõbralik- ootas mind lillede ja küpsisevaagnaga ja alustuseks tehti minust ja minu asjadest väga palju pilte.

Kohal olid mitme ajalehe fotograafid ja paljud minu vanad head sõbrad, kelle juures ma olin varem elanud, olid ka kohale tulnud. Nemad pildistasid ka, nii et laupäeva hommikul oli meil muuseumis nagu päris pressikonverents! :)
Kohtusin ka muuseumi kassapidajaga, kes kohe kontrollis, kas ma olen sõbralik ja naeratav ning kas ma ehk tahaksin ka kassas kätt proovida ja ilusaid värvilisi muuseumipileteid müüa. Leppisime kokku, et kui minu näitus läbi saab, siis mõnel õhtul teeme esimese proovitöö.
Olin väga uhke, et mind kohe tööle tahetakse!
Edasi läksime muuseumi peale jalutama, käisime vaatamas muuseumi karude maja, kuhu ma tulevikus elama lähen. Marge, kes meile ekskursiooni tegi, rääkis, et varsti hakkavad karud oma majas ümberkorraldusi tegema ja siis muudetakse seda näitust lausa tundmatuseni... Oih, sellest ma ei tohtinud rääkida, see on Suur Üllatus....
Siis pidasime muuseumi mängutoas väikese peo, jõime morssi, sõime juustuküpsiseid ja sirvisime minu päevikut. See on ikka päris paks ja palju vahvaid pilte sees. Karu Lillekäpp arvas, et ma võiksin talle sellest õhtuti lugusid ette lugeda, oleks mõnus ajaviide.
Pärast pidu käisime veel ühel ekskursioonil Teatri Kodus. Mulle meeldis seal kõige rohkem nukuteatrietendus ja draakonimuna. Kujutasin ette, kuidas munakoor hakkab pragunema, krõbisema... ja SIIS hüppab välja tuldpurskav draakon!
Munast tuli aga välja väike käpiknukk ja ei pursanudki tuld. Muna oli siiski väga lahe ja ma tahaks seda veel lähemalt uurima minna.
Pildi pealt saate näha ka KUI kohutavalt suur see muna oli.
Lisaks uurisime Teatri Kodus igasuguseid põnevaid nurgataguseid ja sopikesi ja mina sain ühe hästi vanaaegse poisi süles istuda. Räägiti, et tema nimi on Jakob von Lutz ja ta elas 700 aastat tagasi selles majas. See poiss oli hästi vaikne ja ei rääkinud midagi.
Ma arvan, et kui ma lähen ükskord uuesti seda suurt muna uurima, siis ma uurin selle Jakobi käest ka, et mis ta seal mõtleb ja miks ta selline kurblik välja näeb.

Tegelikult olin ma ise ka õhtul veidike kurb, sest üks hetk oli ju aeg oma sõpradest lahkuda. Sain kaasa mõned õpetussõnad, musid ja kallid ja lubasin kõigile, et olen vapper ja reisihimuline edasi.

Minu selle maja esimene päris oma ettevõtmine oli saada muuseumikaruks. Nimelt tehti peale külaliste lahkumist minust kohe näitus. Näitusel on päris keeruline olla. Tuleb seista hästi korralikult ühe koha peal ja ringi joosta ei tohi. Natuke käpaga lehvitada ka mitte, see ajaks vaatajad segadusse. Nad on ju ikkagi mänguasjamuuseumisse tulnud, mitte loomaparki :)
Aga õhtul ma tegin ühele väikesele tüdrukule silma. Ja tema tegi mulle ka silma. Ja siis ma sain aru, et muuseumis olla on päris vahva!
Lisaks kuulsin ma täna Karu Lillekäpalt, et võibolla võetakse mind veel ühele Suurele Reisile kaasa. Katsun nüüd hästi tubli olla ja ilma siplemata ühe koha peal seista, võibolla siis varsti antaksegi mulle reisipilet!

Muuseumisse!

2011-05-13T20:08:00.006+03:00

Kirjutasin teile eile pika loo ja kutsusin Mänguasjamuuseumisse aga tehnika vedas alt. Olgu siis uuesti teada antud, et homsest on minu elupaigaks Tartu Mänguasjamuuseum.

Hetkel olen peale pikemat peatust Jutupauna peres uuesti tagasi KK juures. Korrastame garderoobi ja pakime asju, isegi saunas sai käidud. Muuseumisse minek on tõsine asi!

KK rääkis, et muuseumis ootab mind ees kohtumine Karu Lillekäpaga. Ma käisin arvutis piilumas, missugune ta välja näeb, et teaks viisakalt kraapsu teha ja terekätt anda. Ilus karu on, ma loodan, et meist saavad head sõbrad!

KK heegeldas mulle kadunud papu asemel uued suvised käimad. Lasin endast nendega ühe paraadfoto teha. Uue pluusi panin ka selga, KK tegi, et oleks üks pidupäevaks ja tagavaraks.

Igatahes olen ma nüüd väga elevil ja juba ootan homset päeva!
Tulge teie ka muuseumisse, kohtumiseni!

Kevadised tervitused!

2011-05-12T20:51:00.000+03:00

Olen taas ringiga tagasi Harjumaa, Kuduva Koeraomaniku juures. Vahepeal on nii palju põnevat juhtunud, et ei jõuagi kõike praegu kirja panna. Saabusin eile Jutupauna juurest koos oma kaasavaraga ning hetkel valmistume KKga laupäevaseks suursündmuseks. Kes veel ei tea, siis laupäeval saab minu uueks koduks Tartu Mänguasjamuuseum! Olete kõik oodatud mulle sinna külla!

Kuna mul on olnud siin kirju ja vintsutuste rohke reis, tuleb garderoob laupäevaseks ürituseks üle vaadata ja läikima lüüa. Ise käisin ka lausa saunas ära. Ega siis murjanina ei saa muuseumisse rahva ette astuda! Lisaks käivad jutud, et mind pidi seal ootama keegi Karu Lillekäpp. Ma olen sellest oodatavast kohtumisest nii elevil!

KK heegeldas mulle kadunud papu asemele kaks uut. Need on sellised kevad-suvised ja puuvillased, päris mõnusad käimad.
Hetkel ma ei saa kahjuks terves elusuuruses poseerida, sest ma kuivan ja olen paljas.
Aga papusid näitan teile ikka!

Lisaks sain ma veel muuseumipäevaks uue pluusi aga sellega lasen pilti teha siis kui ma oma paraadpüksid ka jalga panen.

Seniks aga kohtumiseni! Palusin KK-l siia kopeerida ka laupäevase ürituse pressiteate, et keegi maha ei magaks ja kõik ikka õigeks ajaks kohale tuleks.

Tervitades,
Karu Nässu.

Pressiteade
10.05.2011
Tartu Mänguasjamuuseum

Mänguasjamuuseumisse kolib muuseumiööl rändurkaru Nässu!

14. mail jõuab Tartu Mänguasjamuuseumisse rändurkaru Nässu, kes viimased kaks aastat on mööda Eestimaad reisinud. Nässu ja tema asjade näitus on muuseumikülastajatele vaatamiseks välja pandud alates 14. mai õhtust, mil toimub Muuseumiöö pealkirjaga Öös on aardeid.

Karu Nässu sündis 24. veebruaril 2009. aastal küll Riias, kuid hingelt on ta Eesti karu, kelle suurim kirg on rännata ja tutvuda maailmaga. Kahe rännakuterohke aasta jooksul on karu Nässu elanud paljudes erinevates peredes, osalenud matkadel, sünnipäevadel, külastanud paljusid Eesti muuseume, käinud mere ääres puhkusel ja saanud endale terve kohvrijagu kingitusi.

Tartu Mänguasjamuuseumisse jõudmine on igati sümboolne, sest tema esimene peatuspaik Eestis oli Tartu. Ka tema päevikust võib lugeda, et Nässu käis oma esimesel jalutuskäigul mänguasjamuuseumiga tutvumas.

Tartu Mänguasjamuuseumisse jõuab Karu Nässu käistööfoorumi Kullaketrajad kaudu, mille kasutajad leiavad, et Karu Nässu võiks nüüd asuda auga väljateenitud vanaduspõlve pidama ja muuseumikarudega sõprussidemeid looma.

Karu Nässu reisipäevikuga saavad kõik huvilised tutvuda aadressil: http://karunassu.blogspot.com/

Tartu Mänguasjamuuseum asub aadressil Lutsu 8 ja on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11-18.
Muuseumi mängutuba on avatud kell 11-16. Lähem teave: www.mm.ee või telefonil 7461 777.
Teatri Kodu asub Tartu vanalinnas aadressil Lutsu 2 ja on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11-18.
Teatriinfo veebis: www.teatrikodu.ee või telefonil 7461 061 .

Mina jälle siin

2010-12-11T11:22:00.003+02:00

Ei ole ma midagi talveunes. Nii kiire on, et ei ole aega kirjutadagi. Aga hakkame otsast. Novembri algul jõudsin ma järgmise pere juurde. Seal võttis vanem poeg mu kohe omaks ning hoolitseb mu eest hästi. HOmmkul sööme koos putru ja õhtul läheme koos magama. Vähemalt saan ma vahepeal harjutada ka seda päris kaisukaruks olemist.
Aga esimese asjana käisim ma ära Mardilaadal. Ma olen ikkagi ju üks käsitööd armastav karu ja pean asjaga kursis olema. Mardilaadal sain kokku oma sõpradega ning harjutasin ka natuke kanga kudumist. Tuli välja küll. Jasper aitas lõime kinni lüüa, kuna minu käed on selleks natuke liiga lühikesed.
Siis käisime Miia-Milla-Mandas. Küll eestis on palju lastele mõeldud toredaid mänguasja muuseume. See küll pole päris tavaline. SEal saavad ju lapsed ise mängida ja möllata. Seal lustisime koos Jasperi ja tema noorema venna ning nende issiga.
SIis käisime vahepeal jälle Järvamaal. See tundub üks ütlemata hea koht olevat, sest kõik tahavad sinna minna :) Meie käisime vallimäel, uurisime kiviheitemasinat, vaatasime, kui kõrge on vallitorn. Mina sain kõik selle aja kalessiga sõita ja väikese poisiga koos vankris olla :) Küll oli hea mõnus ja soe.

Pärast pikka pausi

2010-05-12T22:50:00.012+03:00

Nii. Nüüd ma räägin teile, mis vahepeal on juhtunud.

Kuduva Koeraomaniku juurest rändasin ma edasi Oravakese juurde. Tema viis mind kohe esimese asjana rongiga sõitma. Nimelt läksime Tartusse. Rong oli hiigelsuur ja mina täitsa pisike. Näete, jah? Aga see mulle meeldis, et istmed olid tehtud seda värvi, mis minuga nii hästi sobis.

Tartus ei toimunud mitte midagi muud, kui et 24. veebruari hommikul heisati lipp ja tähistati pidulikult minu esimest sünnipäeva. Väikeorava vanaisa oli nii kena ja laenas mulle oma noorepõlve kikilipsu, nii olin mina ka vähe pidulikum. Ja kohvi anti ja juustupirukat ja siis tehti minu auks veel küpsiste ja kohupiimaga torti. Peale pandi päris maasikad. Keset talve!

Nagu näete, oli mul ka üks omapärane külaline: tundmatut tõugu, aga hästi sõbralik plüüšmadu. Hirmsasti armastas kohvi.

Aga lund oli sel aastal jube palju. No nii nad kõik rääkisid. Ega minul rohkem kogemusi pole kui selle talvega ja eelmisega, kui ma sündisin, aga siis hakkas talv juba otsa ka saama ja pealegi polnud eriti lund, nii et.

Nagu karud ikka, püsisin kenasti soojas, kuid ei maganud. Selle asemel lobisesin oma sugulastega. Nemad rääkisid mulle, kus nad on sündinud, ja muid põnevaid asju ja mina jutustasin neile oma seiklustest. Kaks sugulast rääkisid küll ainult hiina keeles, aga see pisike karu, kes suurema süles istub - tema oli tõlk, nii et me saime oma jutud räägitud.

Oravakese peres oli palju raamatuid ka, nii et kui ma sugulastega ei jutustanud, siis veetsin aega lugedes.

Lumi aga sulas järsku ära ja ilm läks soojaks. Võõrustajapere auto, mis suure lume ja külmaga üles oli öelnud, sai nüüd parandatud ja hakkas jälle sõitma. Nüüd võtsimegi kätte ja põrutasime Keila-Joale.

Helde aeg, kus seal oli alles vett! Mitte küll vist nii palju, kui Jägala joal, aga mühises küll. Näete, jah? Siin on hüdroelektrijaam.

Siin ma istungi ühe turbiini labade sees. Selle nimi on Francis turbiin ja see töötas Keila-Joa hüdroelektrijaamas 1962. aastast kuni 1999. aastani, mil elektrijaam rekonstrueeriti. Täitsa põnev. Te vaadake, kui suur see turbiin on. Mina olen seal see nagu käblik. (See on üks pisike lind, ütles Oravake, kui ma küsisin. Ma küsisin, et ta ütleks ühe pisikese asja, ja tema ütles "käblik" ja nii ma kirjutasingi.)

Siin on hüdroelektrijaamast juttu ja Keila-Joa lossi pilt on ka.

See ongi Keila-Joa loss. Mitte see vasakul, aga see, mis sealt puude vahelt paistab. Nüüd ei näe see enam üldse ilus ja uhke välja, nagu sellel eelmise pildi peal oleval joonistusel. (Oravake ütles, et niisugust joonistatud pilti nimetatakse gravüüriks. Ma saan siin täitsa palju asju teada.)

Seda sain ma ka teada, et esialgu oli selle nimi Joa mõis ja et see pärineb 17. sajandist. Aastate jooksul käis mõis käest kätte, selle omanike hulgas oli näiteks Wrangelli ja Tiesenhauseni nimelisi. 1801. aastal sai mõisa omanikuks Jakob von Berg, kelle rahaasjad läksid kehvasti, nii et 1827. aastal pandi mõis oksjonile ja selle omanikuks sai Alexander Karl Wilhelm Cristoph von Benckendorff. (Olid sel ajal ikka inimestel pikad nimed. Kuidas emad neid küll sööma jaksasid hõigata, eriti kui lapsi juhtus mitu olema?)

1833. aastal külastas Keila-Joa mõisa vene tsaar Nikolai I koos tsaarinna Aleksandra Fjodorovnaga. Räägitakse, et ta oli pettunud, et lossi rõdult merd ei näinud, mispeale krahv Benckendorff lasi Joa küla mehed saagide ja kirvestega kohale kamandada, nii et hommikul võis ta tsaarile merd näidata.

Pärast krahvi surma päris mõisa tema tütar Maria, kes oli abielus vürst Grigori Volkonskiga. Sama nime - Grigori Volkonski - kandis ka viimane krahv, kes pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist elas endise mõisa maadest talle eraldatud tükil kuni oma surmani 1940. aastal. Ta oli olnud väga rahvameelne mees, kes valdas hästi eesti keelt ja oli paljude talumeestega hea sõber. Ta on maetud mõisa maadel asuvale perekonnakalmistule, kuid tema haual puuduvad nimesilt ja rist.

See siin aga on pilt pereisa harrastusest. Ma kohe hirmsasti tahtsin, et nad mind kaktuste keskel pildistaksid, aga see oli natuke valus ka. Ma ei osanud arvatagi, et kaktused niimoodi torgivad - nagu nõelapadjad, ausõna.

Kui te hoolega vaatate, siis näete õisi ka.

Aga homme ma rändan edasi, Ussickese juurde. Seal siis kirjutan juba uutest seiklustest.

Kohtumiseni!

Põnev laupäev!

2010-01-30T19:57:00.006+02:00

Täna viis KK mind pisikesele tuurile. Kõigepealt alustasime kohalikust raamatukogust, kus ootasid meid mõned järjekorraraamatud. Shotikas Blacky tuli ka kaasa ning sellest tuli draama. Nimelt ütles lahkudes raamatukoguhoidja, et kuts on paksuks läinud. Pidin siis vanaprouat autos lohutama, et pole ta paks midagi, ainult natukene toekam ja see on külmal talvel ainult kasuks.

Seejärel sõitsime mõisa vaatama. Kuna ma olen siin rohkem kui nädala elanud Alfiga raamaturiiulis, siis oli mulle mõisa nimi juba tuttav - Anija . Nimelt on neil siin kodus üks raamat, mis räägib sellest, kuidas Anija mehed Tallinnas käisid. Vilde oma. See pidi olema tolle kohaga seotud ning sündmustega, mis toimusid 19. sajandil.

Mõisa ees ja taga tegime pilte, mul oli tegemist, et mitte lumme kaduda. Tundub, et nad ei ela seal alaliselt, sest lumi oli puha koristamata. Mõisa taga turnisin puid mööda, nii liikusid mu pisikesed käpakesed kiiremini kui lumes mütates.

Tagasiteel koju põikasime ka KK maakoju, kus pakuti maitsvat lõunat, sai soome kelguga sõita ning kutsidega koos telekat vahtida. Kelgutamine oli täitsa tore, sellist kogemust mul siiani veel polnudki.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis KK on nõus mind järgmisel nädalal toimetama järgmise võõrustaja juurde. Eks kiigake foorumisse ja leppige KKga kokku.
Seniks uute kohtumisteni!

Uued käpikud!

2010-01-24T09:13:00.001+02:00

Ja saimegi eile KK-ga kaubale ning õhtuks olid mu uued kirjatud käpikud valmis. Parasjagu just õigeks ajaks, sest väljas pidi olema täna lausa -27C.

Kuidas ma Lätis käisin

2010-01-23T12:03:00.005+02:00

Oleme nüüd KKga tervelt ja elusana Lätist tagasi. Tegelikult kui päris aus olla, siis jõudsin ma lausa Leedu metsadeni välja!

Riias veetsin suurema osa ajast hotelliaknast linna vaadeldes ja omas laias voodis mõnuledes.
KK-l olid seltskondlikud kohustused kolleegide ees ja ma veetsin aega omapäi. Imetlesin oma täienenud garderoobi peeglist ning mängisin koristajaga peitust.

Täitsa tore oli jälle oma sünnimaad näha! Seal oli ka palju soojem kui Eestis praegu. Siin ei taha mitte ninagi välja pista!

Teisel päeval sõitsime edasi Leetu, käisime Vilniuses KK kolleegidel külas ning pealinna lähistel metsas saunas. Sellest üritusest mul pilte ei ole, kuna fotokas jäi kogemata autosse.

Tagasiteel külastasime Paha Siga, tema mu kunagi kudus ja Riiast minu rännukaru teekond ju algas. Teed otsides ja kaarti lugedes ületas KK pisut kiirust ning pidi suhtlema Läti politsega. Õnneks läks käik hästi ja pokri meid just ei pistetud. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa ning Paha Siga elamise üles. Hommikul sõime lastega koos putru ja Ingus tegi märkuse, et mul on jalad mustad. Eks ma pean paluma KKd, et ta mind ära peseks enne kui ma uude kohta edasi rändan.

Enne Läti reisi käisime külas veel ühel shotikal, Meeril. Too oli väga külalislahke ja mitte nii mängulustiline kui siinsed KK koerad. Pikutasime rahulikult KK kõhul mõlemad kui Meeri perenaine KKle iluprotseduure tegi. Omale ei hakanud ikka kulme paluma, ma olen oma välimusega niigi rahul. Eriti kaunid on mul silmad, eksole :)

Aga nüüd tulles tagasi minu rännuplaanide juurde tundub, et vast nädalakese olen ma veel siin. KK pole veel otsustanud, mida ta mulle garderoobi lisaks valmistab. Mõtlesin siin, et kuna ilmad on väga külmad ja mul kadus sokk ära, äkki palun tal kududa uued sokid ja ehk kindadki. Vaatasime hommikul koos ilusat läti rahvarõivaraamatut, kus olid imeilusad kindamustrid sees. Siis ma mõtlesingi, et sellistega oleks praegu vist väga mõnus.

KK puhkab praegu reisiväsimusest aga kui ta üles ärkab, siis ma katsun temaga oma garderoobist juttu teha. Seniks aga kirjutamiseni!

Uudiseid Harjumaalt

2010-01-16T12:06:00.002+02:00

Eelmine postitus oli siiskokkuvõte minu seiklustest eelmises peres, Liisu-Liisa juures.

Hetkel olen endiselt külas KKl, sõime just hommikust ning nüüd hakkame linna sättima. Lähme külla ning kosmeetiku juurde, äkki saan omale ka uued ripsmed :)

Shotikatega läheb kenasti, täna julgesin juba pai teha ja keegi mind nahka ei pistnud.

2010-01-15T18:31:00.009+02:00

Nässu jõulukuul Järva-Jaanis.
Nimelt jõudsin Järva-Jaani juba üsna kuu algul. Kohe järgmisel päeval sain oma kahe uue sõbraga (Kiku ja Janno) minna kohaliku lasteaeda. Mind võeti seal kohe omaks. Küll oli sel päevalpalju tegemist.
Jaaniussikeste rühmalastega tegime ka pilti mälestuseks.

Paarpäeva tegimse siis koduseid ettevalmistusi jõuludeks. Kuna ilm oli ikka väga külm. Ühel ööl isegi lausa 22 kraadi miinust, keeldus pererahva auto töötamast.
Nii pidimegi leppima ainult kohaliku ettevalmistusega jõuludeks.
Laupäeva hommikul läksime kohalikule jõululaadale. Sain ära proovida ka laadal müümise. Kahjuks pisikesed näpud suutsidkustutada enamuse minu ja nende enda piltearvutist, tuleb leppida sellega mis tuttavad fotograafid tegid

Käisin ka laste jõulupeol kultuurimajas. Aga teate, ausalt öelda ma kartsin veidike ja ei tulnudki kotistvälja. Piilusin ainultkoti vahelt. Rahvast oli nii palju ja lapsed nii toredad.

Jõululaupäeval tõime tuppa kuuse. Mina otsustasin, et parim koht jõuluvana piilumiseks on kuuse alune.
Nii jäingi pildile ilma jõuluvanata.

Esimesel jõulupühal võttis pere pesamuna mind kaasa kelgutama. Küll meil oli lõbus.

Peale kelgutamist näidati mulle vanade autode varjupaika.
Varjupaiga kohta sain teada, et see kuulub enamasti ühele eraisikule ja kohalikule
tuletõrjeseltsile. Esimesed autod siia toodi juba 1999 aastal. Kuna väljas oli palju lund siis ronisin trollibussi taha, et ikka ise ka välja paista.

Näidati mulle ka hästi paljusi tuletõrjeautosi. Nimelt Järva-Jaani tuletõrjeselt asutati 1899 aastal. Taasasutamine toimus 1998 aastal. Kahjuks suure lume ja külma ilmaga jäigimul tuletõrje auto saunas käimata. Aga pilti saunaautost näitan teile. See pole siis minu tehtud vaid suvel.

Pilt siis saunaautost eest ja tagant. Teate kui oleks võimalik tahaks neid autosi kõiki külastada. Kahju, et ei sattunud siia suvel kui oli siin suur tuletõrje pidu. Selliste autodega on siis Järva.-Jaani end eesti kaardil kuulsaks teinud.
Vana aasta õhtul käisime õues kohalikuilutulestiku vaatamas.
Ja esimesel jaanuaril kinkis perenaine mulle uhke kootud salli.Millele on keskele kirjutatud minu nimi.

Lõpuks rändasin koos peretütrega Tallinna ja sealt juba edasi Kuduva Koeraomaniku poole. Mulle lubati ka seagripi vaktsiin teha aga ma kartsin nii süsti, et see jäigi tegemata.

Olen kohal!

2010-01-13T19:18:00.003+02:00

Täna jõudsin viperusteta Kuduvale Koeraomanikule külla. Uues kohas ärkasin selle peale, et keegi nuusutas mind läbi minu pesa häälekalt ning siis lükkas ninaga kaane pealt. Seisin vastastikku kahe karvase koeraga! Milline ehmatus! Õnneks kõik lahenes kiirelt, lähemal tutvumisel osutusid nood penid väga viisakateks ja intelligentseteks suhtlejateks.

Sõime ühiselt õhtust ning ma leidsin omale uue sõbra! Lubage tutvustada - Alf! Kah väljama mees ning laia silmaringiga. Armastab pikutada raamaturiiulis, kuhu minulegi lahkelt ruumi tegi. Siin saab mul põnev olema.
Lugemist on palju ja uus sõber on tore.

Üks uudis on mul veel. Kuna siin peres kõik armastavad muudkui blogida ja säutsuda, siis tegi võõrustaja mulle ka oma säutsuja. Ma ei saanud alguses arugi, mis imeloom see veel on aga siis mulle selgitati, et see on tore kanal, mille kaudu ma saan oma tegemistest kiiresti teistele huvilistele teada anda. Arvan, et see võiks minu pisikestele näppudele kenasti sobida.
Minu säutsuja aadress on siin. Kuna seal ei olnud täppidega tähti, siis on mu nimi natukene naljakalt kirjas aga äratuntav ikkagi.

Seniks aga kirjutamiseni! Alf kutsub mind nüüd Potterit lugema.

Ja mis seal veel juhtus

2009-12-06T23:07:00.006+02:00

Roosna-Alliku vallast ei saanud enne ära sõita kui sai osa võtta Kaaruka küla lapiteki koostegemisest. Ma olin seal küll ikka rohkem külalise ja vaatlejana aga oli huvitav kuulata selle külade majade ja talude lugusid.

See lapiteki tegemine käib nii, et igas majas valmistatakse üks lapp ja hiljem õmmeldakse kõik kokku ja saadaksegi nii suur tekk, mis jääb seinakaunistuseks Kaaruka külaseltsi majas.

Kahju, et ma ei näinud seda tekki juba valmis tekina aga arvutioskusega karuna võin ma hiljem selle teki saatusest lugeda aadressil: http://lapiklubi.blogspot.com/

Ja kui ürituse asjalik pool otsa sai, läksin lastega möllama!

Mängisime "Rajalt maha!" mängu! Hästi vahva oli! Keegi ei kukkunud rajalt maha!

Kui koju saime, olin juba täitsa vässsssss............ õnneks õmbles minu võõrustaja Isehakanud Lillekasvataja mulle korraliku ööpidzaama. Öösärgi koos öömütsiga.

Poengi kohe põhku tuduma nüüd. Asjad on juba pakitud. Homme rändan edasi.

Minu rännakud Eesti keskel ja mujalgi

2009-11-15T09:47:00.009+02:00

No nii.

Ma pean vist alustama sellest, et alguses Järvamaale, Roosna-Allikule jõudes, olin õigupoolest nati väsinud ja paar päeva ma lihtsalt puhkasin. Käisime saunas, sõime pannkooke moosiga ja jalutasime õues.

Päris hea oli niimoodi natukese lõdvaks lasta. Ja ilmad olid suurepärased! Parasjagu sooja ja tsuti külma, nagu karudele meeldib ja ka lund jagus piisavalt. Oleks külmem, mine tea, äkki tuleb uni peale! Ma ju karu, ma magan talviti!

Aga oli piisavalt soe, uniseks ei ajanud, tõmbasin mütsi pähe ja papud jalga ja sõitsime Roosna-Allikul õige huvitavasse kohta:

Vat. Nüüd ma siis tean, et suur Pärnu jõgi algab Roosna-Allikul ja voolab lihtsalt maantee alt välja.

Ilus koht on igal juhul!

Aga libe oli, pidi hoolega vaatama, et kividel ei libastuks.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Siis oli aga minu võõrustajail vaja Tallinnas ära käia ja eks mindki võeti kaasa. Tee peal astusime läbi majast, mis pole niisama maja vaid hoopis kingitus-maja ja seda hoopis erilise teo eest! Tegemist siis majaga, mis kingiti Kristjan Palusalule olümpiavõidu eest! (Link)

Seal ma siis istun, maja ees pingil, puhkan vähe jalga.

Tuppa sisse läksin ikka ka, jõin teed ja sõin pannkooki ja tegin Kristjan Palusalu pildiga ka pilti. See pole tavaline pilt, see on joonistatud karikaturist Hugo Hiibuse poolt:

Tallinnas sai asju aetud ja muu sebimise vahel sai linnas pizzat söömas käidud. Aga kui ma sinna Tallinna serva peal asuvasse Prismasse veel satun, siis söön parem Rosso kohvikus. Seal olid nii head shokolaadi küpsised!

Ja vaevalt saime koju kui tuli jälle asjad pakkida ja ruttu-ruttu Viisu käsitööringi külastama!

Roosna-Alliku vallas, Viisus, on käsitööring veel suht nooruke, alles mõne nädala vanune ja kõik ringitajad ei sattunudki pildile aga see on üks tore koht kus käsitööhuvilised, nii suured kui väiksed, koos käivad ja näputööd teevad.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Sellega saidki minu sekeldused koos Isehakanud Lillekasvatajaga läbi. Nüüd puhkan veel veidike, söön veel pannkooke ja peagi pakin asjad ja vaatan veel pisut Järvamaal ringi.

PS. Isehakanud Lillekasvataja valmistab mulle ka üht kingitust praegu, ei näita mulle veel, hoiab salajas. Eks varsti näeb, siis näitan teile ka!

Veel veidi kannatust ja siis olen Kesk-Eestis

2009-11-06T11:36:00.010+02:00

ega ma seda tegelikult ära oodata ei jõuagi :D Pika ootamise lühendamiseks kirjutan, mis üleelamisi mul vahepeal on olnud.
Pisiinglil sai valmis mu müts, Otepää tähekirjaga ja eks see hoidis mind ka suurematest tõbedest priina :P

Õnnestus ära käia Türil Ringhäälingu muuseumis, aga seal pilti teha polnud kahjuks lubatud. Reisipauna saan kaasa hoopis pileti. Sama maja teisel korrusel on Türi muuseum ja seal oli parajasti üleval käsitöönäitus "Villa ehhee" (loodetavasti ei pannud kirjapildiga väga puusse).
Kaisukarude päeva veetsin kaisutades :P

Ja järgmisel päeval sattusin oma suureks rõõmuks Kullaketrajate Tartu padjaklubi kohtumisele. Sünnipäeva hõngu oli õhus ;)

Et mul viimane nädal väga kurvalt ei mööduks käisin pere pisitütrega kinos Ekraan beebihommikul. Näidati filmi "Probleemid paradiisis". Kohal oli igas vanuses lapsi oma emade ja mõni ka isadega. Oli tublisid magajaid ja neidki, kes kogu seanssi aja rõõmsalt mööda saali ringi tuulasid.

Aga juba sellel nädalavahetusel liigun edasi. Külla Isehakanud Lillekasvatajale. Kohtumiseni Kesk-Eestis :)

Sügis on saabunud...

2009-10-09T12:33:00.018+03:00

Tere üle pika aja. Suvi Eestis on nii lühike, et tuleb maksimaalselt õues aega veeta ja polegi aega selle arvuti taga istuda ja klahve klõbistada. Täna on aga Tartus sombune ilm ja et mind päris ära ei unustatakse kirjutan siia ka oma viimaseid seiklusi.

Vahepeal olin külas Elina juures (Elina õmbles mule toreda pluusi), aga nüüdseks olen jõudnud Pisiingli pere külaliseks. Kallistusi on jagunud mõlemalt pisipõnnilt, aga olen siiski elu ja tervise juures :D
Kohe esimese asjana sõitsime Pisiingli emakoju Türi lähedale, kus ma sattusin Veimevaka käsitööseltsi naiste seltskonda :)

Veel näidati mulle ka Türi raudteejaam/bussijaama. Seal ees seisis vana vedur. Tegelikult on Türil teinegi vana vedur, mis ehmatab autojuhte raudtee ülesõidu kohal :P

Kahjuks jäi sellel korral külastamata ringhäälingu muuseum (pühapäev ikkagi), aga ehk õnnestub see viga sellel laupäeval parandada :)
Pisiingel näitas mulle veel Lõuna-Järvamaa kaarti, et ma saaksin endale meelepäraseid sihtkohti valida. Kes teab, kes teab, milliseid mul sellel nädalavahetusel näha õnnestub.

Eelmisel korral käisin ja vaatasin üle Balti keti mälestuskivi. Sellel aastal möödus palti ketist 20 aastat ja tublid Eesti orineteerujad jooksid selle tähistamiseks Tallinnast Riiga.

Teisipäeval õnnestus käia ära Valgas Roosi Äris ja tilgake teedki juua :P

Eelmisel kolmapäeval võttis pererahvas mind aga metsa kaasa. Seekord pauku ei teinud. Hoopis piiksu. Perepoeg hoidis mind vapralt süles ja aitas komposteerida. Käisime Otepää kolmapäevakul, kus ma tutvusin orienteerumise algtõdedega ja sain selgeks, milline näeb välja üks kontrollpunkt :) Ja ega tulemuski väga halb ei olnud ;)

Sellel nädalal olen rohkem paikne olnud ja vaadanud, kuidas mu uus müts valmib. Pisiinglil ei olnud mingit valikut, nii kui keegi mind nägi, siis kohe arvas, et mul on müts puudu, sest ega siis külma ilmaga tohi palja peaga ringi käia. Aga täna suundume jälle Kesk-Eestisse :)

Saaremaal

2009-07-27T12:57:00.010+03:00

Hei hopsti! Pikk paus on sisse jäänud, aga see tuleb sellest, et mere taga kulgeb aeg teistmoodi...
Kui Katrix jäi Tartusse mulle papusid meisterdama, siis mina suundusin koos Mari-Liisi (Kullaketrajate foorumi Betty) perega Saaremaale. Sõit oli üsna pikk, palav ja väsitav, aga ma pidasin vapralt vastu.
Jaanipäeva veetsin Jursi küla jaanikul. Seal meeldis mulle Muhu rahvarõivas tüdrikuid jalgpalli mängimise ajal fotojahtida. Jaanik oli tore, rahvas võttis mängudest aktiivselt osa.

Järgmisel hommikul tegi Mari-Liisi isa meile Vanalõve ja Jursi küla piirimail väikese ekskursiooni. Käisime Tammevälja tamme vaatamas. Pilti oli seal raske teha, sest suht pime oli, aga vast saate aru:) Tamme ümbermõõt on 3,96 (teistel andmetel 4,04) meetrit ja kõrgus 17 meetrit.

Tammevälja tamm asub Tammevälja talu lähedal ning küll see oli suur maja. Mari-Liisi isa ütles, et see oli Vana-Lõve mõisa jahimaja.

Jalutuskäigult tagasi jõudes istusime taas autosse ja keerasime autonina Muhu poole. Muhku sõitsime läbi Pöide. Seal tegime korra peatuse ja vaatasime kirikut ka.

Sain jälle pilti teha:) Pöide Maarja kirik on mõõtmeilt suurim Saaremaal. Algkirik valmis tõenäoliselt 13.sajandi I poolel, aga sellest on säilinud ainult praeguse kiriku müüride alumised osad. Praegune kirik ehitati 14.sajandi keskel, saarlaste poolt hävitatud Pöide ordulossi varemeile.
Edasi sõitsime otse Muhku, väike peatus Liival ja edasi Tupenurme külla. Seal veetsime mõnusa päeva. Me lesisime Mari-Liisiga põhiliselt võrkkiiges. Minu uhked lapilised püksid pälvisid imetlust ja Lapiliisu sai kiita! Õhtupoole käisime Üügu pangal, mis on suurim ja kaunim Muhu pankadest. Tema kõrgus on umbes 5-6 meetrit.

Enne Esimest Maailmasõda murti Üügu pangalt dolomiiti ja see on mõnevõrra rikkunud panga ilmet. Aga vaade merele on ikka võrratu.

Saaremaalt jäävad mulle meelde mõnusad välitingimustes söömaajad lindude laulude saatel. Üks väike vapper linnuke tegi hoolimata murdjakassist oma pesa räästa alla ja käis usinalt oma poegi toitmas. Tema pildile saamine nõudis kannatust, hiilimist jms. Mari-Liisi ema ütles, et see peaks täks olema, aga milline neist?

Mari-Liis kudus mulle sooja kampsuni, aga sellest kirjutab ta oma blogis. Kohtumiseni!

TÜ loodusmuuseum ja Põhja-Eestis käik

2009-06-25T20:55:00.009+03:00

Hei! Teate, mul on vahepeal väga palju tegemist olnud :) Kullakeste kohtumiselt läksin Katrixi juurde. Tema juures elasin ikka oma armsa karbi sees lõngakasti otsas.

Juba järgmisel päeval läksin koos temaga tööle. Näitasin talle arvutist oma blogi ka.

Ja siis me käisime Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis. Kõigepealt läksime geoloogiamuuseumisse. Seal vaatasin dinosauruste näitust - need saurused olid minuga peaaegu ühesuurused! Aga Katrix ütles, et need on 15 korda väiksemad, kui nad tegelikult olid.

Vaatasime veel kivimeid, kivistisi ja mineraale. Ühte meteoriiti proovisin ka tõsta, aga ei jõudnud. Siis proovisin, kas meteoriit mind tõsta jõuab - jõudis küll.

Zooloogiamuuseumis nägin palju topiseid. Seal olid nokkloomad, karud, kilpkonnad, lõvid, hästi palju linde ja teisi huvitavaid loomi.

Leidsin endale ka uusi sõpru - Lontu nimelise küüliku, kilpkonna ja kuningpüütoni. Tegin koos oma uute sõpradega pilti ka.

Nädalavahetusel läksime aga hoopis Põhja-Eestisse. Käisime Käru nimelises kohas - ma alguses lugesin, et Karu, aga keegi oli a-le täpid peale teinud. Siis läksime Paldiskisse. Seal kirjutasin ühele kivile oma nime ka :) Savitükiga sai päris hästi kirjutada.

Järgmisel päeval käisime Jägala juga vaatamas ja pidasime mere ääres piknikku. Mõnusalt udune ilm oli. Natuke tuuline ja jahe ka, aga sellest polnud midagi. Jägala juga on Eesti kõrgeim looduslik juga - 7,8 meetrit kõrge.

Toolse ordulinnuse varemeid nägin ka ja ronisin seal kõrval oleva laeva peal. Toolse linnus on kõige mereäärsem linnus Eestis. See ehitati juba 15. sajandil.

Aga siis jäi Katrix mulle papusid heegeldama ja mina läksin hoopis Saaremaale! Aga sellest kirjutan juba järgmine kord.

Metsa, mäge ja merd - ikka maikuus!

2009-06-09T16:29:00.008+03:00

Hei, olen endiselt Tartus - veel mitu head nädalat! Juba laupäeval (23. mail) võttis pereisa mu metsa kaasa. Ta on mingi roheline-lapiline onkel, kuid lahke ja lubas mul märklaua suunas paukugi teha. Kõva mürts oli, ma pildi päälgi pisut ehmunud olemisega.

Aga seejärel tõmbasin hinge. Need salarohelised, kellega tihnikus seiklesin, rääkisid, et meie "baasi" lähedal elab emakaru koos kahe pojaga. Poistel pidavat olema maru hea isu - muidugi, lapsed ju! Ja siis paluti mul toidumoona valvata. Tegin siiski väikese treti ja käisin sugulastel külas. Mömm ja jõmpsikad olid mind nähes rõõmsad, mürasime veidi (nagu ikka karud) ja karupere palus ka siin päevikus lugejaid-kirjutajaid tervitada.

Järgmisel päeval - oh üllatust - pakkis minu võõrustaja, V2ikekass, kohvreid. Pärastlõunal istusime rongile ja sõitsime Tallinnasse. Seal jalutasime lennujaama. Siis topiti mind kohvrisse - kui rongis võis sõita süles või läppari koti peal, siis lennujaamas sai selgeks, et lennuki salongis on liialt vähe ruumi. Heitsin siis oma uude pessa (kohvris) unele ja kui hilja õhtul ärkasin, olime jõudnud Kreeta saarele, Haniasse. Kell oligi palju, võõrustaja puges magama. Mina aga istusin öökapil ega saanud und. Võõrad lõhnad, kuu paistis kummaliselt... Hommikul, päikesetõusu ajal pistsid linnud lärmama ja lõppeks ärkas ka V2ikekass. Ta hoiatas, et päev tuleb palav ja juba kl 8 paiku läksime linna uurima. Tee peal jäi ette rand. Imetlesime Vahemerd, V2ikekass pistis varbad likku ja ma poseerisin talle. Nii jah!

Linnas lesisin enamuse ajast V2ikekassi paunas, kuid vana ja uhke majaka juures lasi ta mu taas välja, mereõhku nuuskima. Oo, siit oli nii kena vaade - merele ja vanalinnale. Palusin V2ikekassil end taas pildistada: taustaks on niisiis "Veneetsia sadam" ja mina toetun majakale viivatele trepiastmetele...

Järgmisel päeval sõitsime MAICh (Mediterranean Agricultural Institute of Chania) poole ning möllisime end selle kooli ühikasse. Ühikas ühikaks, aga vaade jäi mägede poole. Pildi peal mägesid väga hästi ei näe, aga seal need igatahes olid - lumised ja puha, väidetavalt u 2,5 km kõrgused. Ühiselamust sai järgmisteks päevadeks minu põhiline pesa, kuna V2ikekass viibis mitu päeva konverentsil ja muudkui töötas.

Laupäevaks sai ta siiski taas vabaks ja läksime koos tema, töökaaslase ja töökaaslase mehega väljasõidule. Sõitsime kõigepealt Rethymnosse ja külastasime selle mereäärset kindlust. Seejärel võtsime suuna Iraklionile, et näha iidset Knossose paleed. Knossose varaseimad säilinud osad on peaaegu 4000 aastat vanad, uuemad u 500 aastat nooremad. See on Euroopa kultuuri häll, kuhu lõpuks jõudsime ja selles "hällis" poosetan mina, Nässu!

Jalutasime Knossoses mitu tundi. Kahjuks polnud seal just liiga palju säilinud ja unistasime koos V2ikekassiga, et keegi võiks teha Knossosest koopia, milles võiks vändada filmi vana-vana-aegsest elust. Läheks seda kindlasti vaatama:)
Oi, kelle leidsime! Kas tunned selle tegelase (taastatud) freskolt ära?

See oligi minu viimane Kreeta-pilt. V2ikekass pani mulle pauna veel pisut (euro)raha kaasa, nii et nüüd on minu rahaline seis juba 1 kroon, 10 kopikat ja 3 eurosenti. Arvestades seda, kui paljud sõbrad on mind veel Eestimaal ootamas, ei tohiks minu maailma-avastuse retke miski häirida. Nüüd jääb üle oodata järgmist Kullakeste kohtumist ja järgmise võõrustaja poole rännata!

Setomaal ilusal maikuul

2009-05-18T23:06:00.011+03:00

Kolmas pere, kelle juurde ma jäin kolmeks nädalaks, elab Tartus, aga tutvumisreise tegime hoopis Setomaale.
6.mail oli Värskas kirikupüha- jüripäev. Kirikus ega surnuaial ma nina kotist välja ei pistnud. Olen kombekas ja arukas karu, tean juba, mida sobib teha ja mida mitte. Aga kirmaskil käisin küll: kuulasin setu laulu ja pillimängu, vaatasin tantsu ning inimesi.

Värskas külastasin ka Seto talumuuseumi. Siinkohal tahaksin kiita väga mugavaid pükse- Lapiliisu kätetöö! Nendes on mugav igale poole ronida, ja pealekauba on need ka ilusad!

Niisiis, reis oli põnev. Tutvusin ka paljude inimestega, kellele mu võõrustaja rääkis minust ja mu reisidest-tegemistest. Seda ei pea vist mainimagi, et eriti populaarne olen laste seas :)
Muuseas, noorem perepoeg ja Alfa abikaasa tõstatasid üles küsimuse, kas ma olen poiss või tüdruk :p Kuna teised pereliikmed jäid äraootavale seisukohale, siis antud hetkeks on seis 1:1.
Juba Riias sai selgeks, et mängukarudelt viisat ei nõuta. Nii õnnestuski mul Alfa käekotis mõnusalt lesides Petseris käia. Kunagi oli see linn Setomaa pealinn (nimetati niimoodi), aga nüüdseks pole enam eesti kooligi. "Alles on jäänud ilusad mälestused ja juured", ütles selle kohta Alfa.

536-aastast ilusat ja hooldatud Petseri kloostrit nägin päris põhjalikult (piilusin käekotist), pildistamise tegime väljaspool müüre vaateplatvormil.
Petserist lahkudes leidsin kõnniteelt 10 kopikat, nii et nüüd on mu rahaline seis 1 kroon 10 kopikat. Alfa arvas, et mul võib kotti vaja minna (ei tea, kas raha jaoks?), sest pikad matkad ja reisid kõik veel tulemas ja niimoodi sain pauna-seljakoti omanikuks.

Ka emadepäeva olin Setomaal, lõunasöök kaeti õue ja kogu suur pere istus laua taha.
Maikuise õitemere pisikese osakese jäädvustasime metsa all.

Kuna lähipäevil pidi üks kullaketrajatest taas emaks saama, siis ei saanud ma seda juhust kasutamata jätta ja ootasin pikisilmi Tartu uue sünnitus(maja)osakonna külastamist. Ja lõpuks jõudiski see päev kätte! Marfale kinkisin lilled, aga uuele ilmakodanikule tegin pai, mis näis talle päris meeldivat! Osakonnast ei osanud Alfa ühtegi head pilti teha. Nii ei jää muud üle, kui vaadata 1-päevase (poolenisti seto) poisi naeratust:)

Eestis!

2009-04-26T18:58:00.009+03:00

Seejärel pakkis Paha siga mu karpi ja saatis Eesti poole teele. Ja siin ma nüüd olen!
Esimeseks peatuspaigaks sai mulle Tartu ja võõrustajaks Lapiliisu.
Aprillikuu oli Lapiliisul väga kiire, aga päeval võttis ta mu endaga tööle kaasa ja nii ma siis istusin seal kangariiulis ja unelesin niisama. Ilmad olid külmad ja tegelikult tuli mulle natuke juba talveunigi peale :)

Õhtul kodus pidin ma enamuse ajast oma karbis istuma, sest need kaks kassi, kes koos Lapiliisuga elavad, söövad tema sõnul hommikusöögiks pisikesi karusid. Nad olid päris suured ja hirmuäratavad küll!
Lõpuks sai Lapiliisu mahti mulle püksid valmis õmmelda, et võiksin õue minna. Ja siis ühel kargel päikeselisel aprillihommikul me linna läksimegi.
Jalutuskäik algas Raekoja platsilt. Nägin raekoda ja suudlevaid tudengeid ja Pierre'i, kus Tartu Kullaketrajad tihti mõnusalt aega veedavad.

Edasi suundusime jõe äärde, kus vaatasime Kivisilla maketti, mis oli üpris minu mõõtu.

Veel nägin Tartu ägedaid uusehitisi Pläskut, Taskut ja uut kaubamaja.
Mööda jõeäärt kulges me jalutuskäik Haridus- ja Teadusministeeriumi poole ja sealt edasi suundusime Jaani kiriku juurde.
Jaani kiriku kõrval asub Uppsala maja, kus Kullaketrajad oma jõulupidusid peavad. Lapiliisu arvas, et kuna minagi olen poolenisti foorumlane, siis võin sel aastal samuti pidusse tulla.

Sealt edasi jalutasime me Antoniuse õue poole. Sest tegelikult tahtis Lapiliisu mulle näidata mu reisi lõpp-punkti Tartu Mänguasjamuuseumi, mille sildil poseerib mu sugulane. Eksole me oleme päris sarnased :)

Nii need nädalad möödusid.
Nüüd on mul aeg taas teele asuda, sest Alfa ootab mind juba pikisilmi. Lapiliisu arvas, et üks õige karu ei tohi tühja taskuga ringi käia ja pani mulle natuke reisurahagi kaasa ;)

Tere!

2009-04-26T18:38:00.003+03:00

Mina olen Nässu.
Ma sündisin 24. veebruaril 2009. aastal Riias. Just Eesti Vabariigi sünnipäeval! Minu loojaks oli Kati e. Paha siga, nagu teda internetis tuntakse.
Oma sünnikohast hoolimata pean ma end siiski eesti karuks. Pealegi räägitakse, et ega siin Lätis enam oma karusid polegi, puha Eestist sisserännanud.
Mina jällegi kavatsen Eestisse sisse rännata! Loodan oma kodumaa kohta rohkem teada saada.

Alguses püüdsin ma endale dokumente saada Eesti suursaatkonnast Riias. Aga mulle selgitati, et mängukarud saavad oma reisidokumendid hoopis postkontorist. Sealt sain ma endale ka isikliku sõiduvahendi.

Hoia alt, Eesti, siit ma tulen!